Türi 100

Türi ei kasvanud välja ühest kindlast keskusest, vaid kujunes mitmes eri paigas paiknenud asustuskohtade ehk alevite kaudu. Ajaloolaste hinnangul oli neid kokku neli, kuid linnaks kujunes neist just see, mis tekkis raudtee ümbrusesse.

Varaseim asustus paiknes kiriku ja kõrtsi juures, kus koondus nii vaimne kui ka argine elu. Kõrts lammutati 1930. aastal ning selle asemele rajatud hoone hävis sõjas. 

Teine asustuskoht kujunes kolme hoone ümber keset põlde. Tänaseni on sellest alles apteegimaja ehk Kadri tare ning nn doktoraat, kus arst elas ja töötas. Kolmas hoone, kunagine poemaja, lammutati 1970. aastatel.

Raudtee rajamine 19. sajandi viimasel veerandil tõi kaasa uued arenguplaanid. Jaamast lõuna poole kavandati uut alevit ning selle kohta on säilinud ka 1898. aasta kaart. Plaan küll täielikult ei teostunud, kuid andis märku suunast, kuhu Türi hakkas liikuma.

Otustavaks sai neljas arengusuund – raudtee ümbrusesse kujunenud asula, millest kasvas välja tänane linn. Türi sai linnaõigused 1926. aastal ning sellest ajast alatess on linna areng olnud järjepidev.

Pärast linnaõiguste saamist jätkus ka tänavavõrgu kujunemine. Näiteks rajati praegune Tallinna tänav aastatel 1928–1930 juba uue linna südamesse, samal ajal kui varasem tee kulges kalmistu ja kihelkonnakooli vahelt.

Alates 2000. aastast kannab Türi ka Eesti kevadpealinna tiitlit. Kevade saabumine, rohelus ja aiandustraditsioonid on saanud linna oluliseks osaks ning kujundanud selle identiteeti laiemalt.

Allikas: kohaliku ajaloolase Valdo Prausti selgitused ja arhiivimaterjalid.