1936. aasta suvel alustas Riigi Ringhääling Türi lähistele uue raadiosaatejaama rajamist. Asukoha valik ei olnud juhuslik – mõõtmised kinnitasid, et piirkond sobib hästi raadioleviks. Samuti võimaldas raudtee lähedus ehitusmaterjale mugavalt kohale tuua ning elektrivarustuse sai rajada Ellamaa või Ulila elektrijaamast.
Ringhäälingu tegevust juhtis alates 1934. aasta sügisest kolonelleitnandi auastmes insener Friedrich Alfred Olbrei. Tema eesmärk oli kujundada seni tagasihoidlik ringhääling mõjukaks riiklikuks institutsiooniks. Selle saavutamiseks oli kaasaegse ja võimsa saatejaama rajamine vältimatu, sest olemasolevad Tallinna ja Tartu jaamad ei taganud ühtlast kuuldavust kogu riigis.
Saatejaama tehniline lahendus telliti oma ala juhtivatelt ettevõtetelt. Aparatuur hangiti firmalt Marconi Wireless Telegraph Co ning antennimast USA ettevõttelt Electric Transmission LTD. Masti detailid valmistati Inglismaal, transporditi Eestisse ja monteeriti Türil. Nii tagati, et rajatav jaam vastaks oma aja kõrgeimatele standarditele ning lahendaks Eesti raadiolevi probleemid pikemaks ajaks.
Kuigi algselt kavandati jaama kui tehnilist rajatist, kujunes selle ehitusest kiiresti laiem ühiskondlik sündmus. Ajakirjandus kajastas ehitust pidevalt ning rahvas ristis kõrguva masti „Eestimaa Eiffeliks“. Saatejaamast sai iseseisva Eesti sümbol, mille valmimist jälgiti suure huviga.
Türi raadiosaatejaam meelitas kohale rohkelt külastajaid. Ettevõtted ja seltsid korraldasid väljasõite, pered pidasid ümbruses piknikke ning vahel lubati huvilistel ka masti ronida. Külastused jäädvustati fotodel, mida hiljem uhkusega teistele näidati.
10.juulil 1941 hävitas taganev Punaarmee Türi raadiosaatejaama. Kunagisest silmapaistvast rajatisest jäid alles vaid mälestused ja fotod, mille kaudu elab „Eestimaa Eiffel“ edasi tänaseni.
Näitus Eesti Ringhäälingumuuseumis
Näitus jutustab Türi raadiosaatejaama loo säilinud fotode ja ajakirjanduslike allikate põhjal.
- Koostaja: Juhan Sihver
- Kujundaja: Ülle Erdfeld
- Tehniline teostus: KÜ Kujundus
Näitusel eksponeeritud materjal pärineb Eesti Ringhäälingumuuseum, Rahvusarhiivi, Eesti Ajaloomuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Pärnu Muuseumi ja Türi Muuseumi kogudest ning René Viljati erakogust.
Näitus jääb avatuks juuni lõpuni.
Seotud viited
Viimati uuendatud 30.04.2026
