Kunagisest Türi paberi- ja tselluloosivabrikust pärinev massiivne käiakivi on üks väheseid säilinud esemeid, mis meenutab enam kui sajand tagasi tegutsenud suurvabrikut. Rohkem kui sada aastat paiknes see endisel vabrikuterritooriumil, kuid linna juubeliaasta puhul otsustati ajalooline ese puhastada ja tuua avalikku ruumi, et selle lugu oleks nähtav ning kättesaadav kõigile.
Türi puupapivabriku ehitust alustati 1899. aastal ning juba aasta hiljem käivitus tootmine. Hiljem laiendati ettevõtet ning lisaks puupapile hakati tootma ka tselluloosi ja paberit. Koos raudtee valmimisega kujunes paberivabrikust üks olulisemaid Türi arengumootoreid, mis aitas väikesel kirikukülal kasvada tööstusasulaks ja viis lõpuks 1926. aastal linnaõiguste saamiseni.
Toonases tootmises oli käiakividel keskne roll. Nendega peenestati kooritud puit puidukiududeks, millest valmistati puupappi ja paberit. Just sellel tehnoloogial põhines Türi paberivabriku algusaastate tootmine.
Kuigi vabrik natsionaliseeriti 1940. aastal ning hävis järgmisel aastal sõjategevuse käigus, elab oluline osa selle loost edasi. Ajalooline käiakivi kannab nüüd edasi mälestust Türi kunagisest suurvabrikust ja inimestest, kelle töö aitas kujundada linna arengut. Uues asukohas on sellest saanud püsiv mälestusmärk Türi rikkalikule tööstusajaloole ja väärikas kingitus linna 100. sünnipäevaks.
